Margus Niitsoo - rastadega itimees ja noorim doktor

Selle nädala esmaspäeval külastas meie kooli Eesti noorim teadusdoktori kraadi saaja. Võtsime talt kraest kinni ja tirisime raadioruumi, et küsida mõned küsimused. Las tark ja huvitav mees tutvustab end ise!

Tervist! Mina olen Margus Niitsoo. Ma ei tea, mis mind huvitavaks teeb, aga ma kahtlustan, et see on doktorikraad, mille ma 24-aastaselt omandasin. See tegi minust Eesti noorima doktori.

Just selleks me Teid siia kutsusimegi! Ehk räägiksite ise lähemalt, kuidas on võimalik Eestis saada nii noorelt doktorikraad?

Põhimõtteliselt on see väga lihtne. Ma lõpetasin gümnaasiumi umbes õiges vanuses, aga tegin bakalaureuse ja magistri kokku kolme aastaga. See tähendas seda, et ma pidin võtma igas semestris topelt rohkem aineid, kui õppekavas ette nähtud oli. See otsus sai vastu võetud nii, et kui ma keskkoolis põhiliselt koju minnes seljakoti nurka viskasin, siis ülikoolis ma leidsin, et tahan end kätte võtta ja oma elus midagi asjalikku teha. Vaatasin korraks õppekava ja leidsin, et see on natuke lahja minu jaoks ja võtsin lihtsalt sama palju aineid juurde, kui mul algul määratud oli.

Kuidas on siis ikkagi võimalik oma elurütmi kardinaalselt muuta? Keskkoolis te praktiliselt midagi ei õppinud, aga ülikoolis teie õppemaht lausa kolmekordistus.

Ma ei saa siiski öelda, et ma keskkoolis mitte midagi ei teinud. Vastupidi, keskkoolis töötasin ka, aga seal nõuti minult vähem , kui ma oleksin võimeline olnud. Sellest hoolimata, kuna ma olin suhteliselt heas koolis, avastasin, et ülikooli esimesel kursusel olid mul paljudes ainetes juba piisav baas olemas. Seetõttu sain ma keskenduda teistele ainetele.

Aga miks valisite just informaatika eriala? Kas arvasite, et selle erialaga võib lihtsamalt kiiremini kõrgele jõuda?

Ma pean ütlema, et see lihtsalt juhtus. Ma võtsin topelt ainepunkte, et ennast motiveerida tööd tegema. Sest ma teadsin, et kui ma pean lõpuks eksami tegema, siis ma pingutan selle nimel. Aga ma valisin kahel esimesel aastal aineid, mis mulle huvi pakkusid. Peale neid aastaid ma avastasin, et mul on sisuliselt magistri õppekava ka täidetud, paar üksikut ainet oli veel puudu. Nii sain ma viimasel aastal kõik vajalikud ained tehtud.

Kas kogu selle õppimise kõrvalt jäi aega ka vabaaja tegevusteks? Oli teil ka mõni hobi?

Esimene aasta jäi natuke kitsaks - väga palju aega ei jõudnud hobidele pühendada, sest mul olid tõesti hommikul kaheksast õhtul kuueni tunnid. Kodus tegelesin põhiliselt kodülesannetega. Aga teisel aastal läks lihtsamaks, sest tugevam baas oli juba all, edasi läks lihtsamaks. Aga eks siis tekkis hobisid juurde ka - hakkasin ühe võitluskunstiga tegelema. Nüüd hiljuti olen hakanud pilli õppima ja laulma. Ühesõnaga, üritan ikka noore inimese elu elada.

Kas see on müüt, et itimeestel on pikad juuksed? Kas teil on need sellepärast, et olete itimees või on patsid olnud teil juba natuke varem?

Need on mul peas olnud juba keskkoolist saadik ehk 10 aastat.

Hetkel, kui doktorikraad on omandatud ja elate nii-öelda tavapärase targa inimese elu, kuidas siiski lõõgastute?

(Muigab)…Hmm.. Tööga!? Lõõgastumiseks teen igasuguseid asju . Žongleerin, mängin basskitarri, loen, suhtlen sõpradega. Ma ütlen, et hobisid mul on, millega tegeleda. Igav mul ei ole!

Julgen olla päris kindel, et te praegu veel oma töö kõrval õpite ja täiendate ennast. Kuidas ja kust ammutate oma motivatsiooni või lasete vana rasva peal liugu?

Ei, vana rasva peal ma kindlasti liugu ei lase. Kuna oma doktorikraadi sain kätte suhtelt tehnilises valdkonnas, siis otsustasin teha midagi uut. Ehk siis praegu olen oma õppekava programmijuht. Tegelen erinevate administratiivsete küsimustega. See on väga suur väljakutse, sest see on töö inimestega ja siiamaani olen tegelenud ainult arvudega. Arvud ja inimesed on aga väga erinevad.

Kui nüüd tulevikku vaatate, kas soovite Eestist välja minna või paelub teid mõte, et talendid peavad Eestisse jäääma?

Hetkel on seda võimatu ennustada. Peale lõpetamist jäin ma ikkagi siia, mis oli paljudele üllatus. Sest väga paljud ütlevad, et ma peaks ikka välismaale minema. Ma ise seda meelt ei ole. Arvan, et Eestil on vaja neid inimesi, kes tahavad oma kodumaad paremaks muuta ja hoolivad sellest, et Eestil paremini läheks.

Kas saite pärast doktorikraadi omandamist palju pakkumisi välismaal töötamiseks?

Ei ole seni väga tõsiseid pakkumisi saanud. See pakkumine, mis mulle instituut tegi - tegeleda õpetamisega ja selle kvaliteedi tõstmisega, oli väga huvitav. Selle ma ka vastu võtsin.

Nagu traditsiooniks kujunenud, laseme saatekülasilel kooliperele midagi motiveerivat öelda!

Tsiteerin varalahkunud Steve Jobs’i: ‘’Stay hungry, stay foolish!”

Intervjueeris Silver Tõnisson (KGFM), kirja pani Meribel Sinikalda (Koidula Press)